See on minu videodiagramm.
Konspekt
Ülevaateline plaan on tegevuskoha jäädvustamine võimalikult kiiresti. Seejuures jõuab kaadrisse suur osa mingist territooriumist. Näiteks aleviku panoraam, keskaegne loss või kõrb, kus on toimumas sündmused.
Üldplaan on veidi vähem lai kui eelmine variant. Samal ajal satuvad kaadrisse näiteks mitmed põhitegelased. Sellist rakurssi kasutatakse väga sageli piltides, mis ei saa uhkeldada suure eelarvega.
Lai plaan on üldplaani omamoodi alaliik. Lava ulatus on vaatajale lähedasem, kaadrisse jõuab ka mitmeid näitlejaid ja ümbritseva keskkonna elemente.
Paariplaan – kaks näitlejat, kes peavad dialoogi või suhtlevad omavahel. Variandina võib olla plaan kolm, neli jne.
Plaan üle õla – filmimine toimub ühe näitleja õlgade tõttu, samal ajal kui teine tegelane on hästi nähtav. Nii filmitakse sageli kahe inimese vestlust.
Keskmine plaan on filmida näitlejat vööni. Sealjuures on kaks peamist varianti: lüpsmine – rinna järgi, lihavõtted – ei jõua näitleja jalad kaadrisse. Viimast varianti kasutatakse sageli Ameerika filmides.
Suur plaan kujutab endast pildistamist. Sel juhul satub kaadrisse näitleja nägu. Kui pildistad lihtsalt inimese nägu, saad staatilise pildi. Seetõttu on vajalik mingi visuaalse tausta haaramine. Ainult sel juhul tekib dünaamika, mis muudab episoodi elavamaks ja realistlikumaks. Kui tegelaskuju taga on suhteliselt lai panoraam, siis vaatajal on tunne, et episood lõpeb ja näitleja on kohe-kohe lokatsioonist lahkumas.
“Makro” formaadis suur plaan tähendab näitlejale ainult teatud näopiirkonna näitamist. Selline võte on äärmiselt nõutud stseenides, kus on vaja tuua vaatajani episoodi ilmekas sensuaalne komponent.
